Kultuuri võimalikkusest teisel pool trelle

Tulevase magistritöö teema otsingust kujunes minu jaoks tõeline eksirännak: tundus, et kõik on selle „õige“ juba leidnud, ent mina keksin ikka veel ühelt teemalt teisele ega suuda kuidagi oma leida. Mingil momendil oli mu meeleheide tõusnud juba kõvasti üle Kroonlinna nulli ning et paanilisest teemaotsingust ei paistnud suuremat tulu tõusvat, siis tõstsin kõik sedalaadi mõtted mõneks hetkeks aju kõige tagumisse nurka paremaid päevi ootama.

Ma ei tea, mis protsessid  ja biokeemilised reaktsioonid seal ülemisel korrusel täpselt toimuma hakkasid; oli see siis mõtte laagerdumine, settimine, kallerdumine, küpsemine või midagi viiendat, ent napp paar nädalat hiljem avasin hommikul silmad ja teadsin tõsikindlalt:  minu magistritöö saab uurima, millised on lood kultuuri tarbimisega teisel pool vanglamüüre.

Inimlikul tasandil tekitab vanglasse kultuuri viimise otstarbekus kindlasti vastakaid mõtteid: miks peaks maksumaksja võimaldama oma raha eest kurjategijatele meelelahutust? Kas kinnipeetavate ülalpidamine ei ole riigile juba niigi suur kulu? Kas vangidel üldse on õigust kultuuris osalemiseks või selle loomiseks? Üks vastuolulisimaid selleteemalisi juhtumeid pärineb Suurbritanniast, kus näituselt eemaldati omanäoline ja suurt meedia tähelepanu saanud  paberskulptuur pärast seda kui selgus, et skulptuuri autoriks on kurikuulus lapsetapja  Colin Pitchfork.  Ühest küljest ei tahakski justkui midagi teada, mis madin seal müüri taga toimub, aga varem või hiljem on madistajad uuesti meie seas. Sõidavad koos meiega ühistranspordis, seisavad supermarketis järjekorras, istuvad lastevanemate koosolekul kõrvaltoolil. Nad ei tule teiselt planeedilt, vaid meie keskelt ning üksikute eranditega jõuavad siia ka tagasi. Kui kultuuri viimine teisele poole trelle võiks kuidagi väärata seda, milliste inimestena nad ühiskonda naasevad, kas ei oleks sellesse panustamine siis piisavalt rentaabel ettevõtmine?

pitchfork

Colin Pitchforki skandaalne paberskulptuur. Teos kujutab täiskoosseisus orkestrit, muusikud on volditud Beethoveni 9. sümfoonia noodist. Fotod: The Times

sculpturemain_778134a

Esiti oli kultuuri vanglasse toomise põhjuseks soov parandada vangide lugemis- ning kirjaoskust: Inglismaal 2002 a läbi viidud uuringu kohaselt on paljudel kinnipeetavatel selles vallas vaid algelised oskused, mis kitsendab oluliselt nende vanglasisese hõivatuse võimalusi kuni täieliku isolatsioonini välja. Läbi raamatukogude loomise ning erinevate sotsiaalkultuuriliste huviringide tegutsemise oli võimalik pakkuda haridustee katkestanud vangidele alternatiivset võimalust selle jätkamiseks. Positiivsed kogemused kasvatavad kinnipeetavate eneseusku ja -kindlust ning tihtipeale on just erinevates huvitegevustes osalemine hüppelauaks formaalharidusse ning esimene samm katkenud haridustee jätkamise suunas. Öeldakse küll, et haridus lolli ei riku, ent nagu ka Eestis läbi viidud  retsidiivsusuuring näitab, siis on just madal haridustase üks kinnipeetavate suurimaid takistusi vabanemisjärgselt õiguskuuleka elu juurde pöördumisel. Näib, et hariduse võimuses siiski on mõni pimeduses eksleja valgemale rajale juhatada.

Kultuuri tarbimise osas vangistuse tingimustes on erinevaid praktikaid. Kui näiteks Prantsusmaa karistuspoliitikas on võetud selge seisukoht, et kinnipeetava eduka taasühiskonnastamise eelduseks on erinevate huvitegevuste, s h kultuurilise tegevuse võimaldamine vangistuse vältel ning selle tagamiseks on sõlmitud riiklikud kokkulepped ministeeriumite vahel, siis Šoti vanglateenistus kultuuriprojekte strateegilise poliitikaga ei toeta ning vangla kultuurialane tegevus sõltub peamiselt lühiajalistest ning projektipõhistest rahastustest. Ka Eesti vangistusseadus rõhutab ühe vangistuse eesmärgina  kinnipeetavate rehabiliteerimist ja suunamist õiguskuulekale käitumisele, ent eraldi ei ole kultuuri sellele kaasaaitajana kuidagi mainitud. Niisamuti puuduvad Eestis riiklikul tasemel kokkulepped kultuurikorralduse üle vanglas.

32771_img_2518f

Phoenixi Estrella naistevangla kinnipeetavad osalemas kunstiprogrammis “Kodutee”.      Foto autor: Skylar Mason

Kultuuri positiivset mõju vangistuses viibivatele isikutele ei peaks hindama vaid pikas perspektiivis ja selle järgi, kas kultuuri tarbimise suurendamine aitab kaasa kuritegevuse vähendamisele üldises plaanis. Sellist mõju on keeruline hinnata ning ilmselt ei mahuks sedasorti uurimus ka minu magistritöö raamesse. Oma töös tahaksin keskenduda just selle lühiajalisele mõjule ja uurida, mil viisil mõjutab kultuuri tarbimine kinnipeetavaid karistuse kandmise vältel: nende käitumist, suhteid kaaskinnipeetavate ja vanglatöötajatega ja vanglas tehtavaid valikuid. Millises mahus minu plaanid realiseeruvad, seda näete ja kuulete loodetavasti uuel aastal.

Rubriigid: Blogimine, Uurimisteemad | Sildid: , , | 1 kommentaar

Miks ma käin iga päev muuseumis?

Ja nii juba kolmkümmend aastat!

See võis olla nii umbes 1970ndal kui südasuvisel ajal aidalakas olesklemisele tegi lõpu vanaema kile hüüd “hummõn tuleva´”. Ja tulidki! Igal aastal kesksuvel, kiirel heina ja moosiajal aga nende jaoks leidis vanema alati aega. Nad tulid suurte seljakottidega, nende jaoks täideti põhukott vedruvoodil  värske sisuga, laudpõrand pesti tuhaga heledaks, keedeti värskekapsasuppi… loomulikult tulid nad  ikka ja jälle tagasi. Ja kui ei tulnud, ühel aastal nii juhtus, oli kuidagi kurb ja tühi tunne. Igatahes, mida aeg edasi seda rohkem ma neid ootasin sest nad tõid vaheldust meie igapäevastesse tegemistesse seal Setumaa kõige kaugemas nurgas. Ei, ega ma siis veel teadnud, et minust endastki samasugune kotiga külast külla rändaja saab. Aga juhtus nii, et sai. Lausa  oma kümmekond aastat sain käia välitöödel ja leidsin, et muuseumitöötaja olla on ütlemata hää. Mulle on alati meeldinud vanad inimesed (mitte, et ma lapsi ei armastaks) aga need päris vanad on kuidagi … lapselikult targad , nad ei targuta vaid ütlevad, mida mõtlevad ja nii ongi. Minu palgatööks oli nende kuulamine ja kuuldu edasi rääkimine, kirjutamine, asjade (loe: esemete) kirjeldamine, tihti nende üle imestamine. Suur soov oli alati  kõike kogutut teistega jagada, kolleegidega vahtisime  tundide kaupa sukki-särke, vokke ja vitsikuid. Suure õhina ja rõõmuga sai neist asjadest näitusi kokku pandud, loenguid peetud jne. Ja siis, mingis meeltesegaduses sai minust hoopis … kultuurkorraldaja. Võtsin kanda  rolli, millest ma kunagi polnud unistanud kuid kui elu võimaluse pakub, haarad ikka vahel kinni. Ilusate põnevate vanade asjade asemel täitsid mu päevad kaustad, kirjad, plaanid, projektid… Ei vanu inimesi välitöödel, rõõmsaid lapsi muuseumitunnis vaid hoopis otsustajad, keda tuli ja tuleb ikka veel veenda selles, et kultuur ei ole vaid vahend maine  kujundamiseks ja kassa täitmiseks. Et see on pigem vahend inimeste hästitundimise  e. heaolu tagamiseks. Jõuangi nüüd selleni, millest olen kavandanud kokku kirjutada oma uurimistöö – muuseumist, kus saab käia ilma raha maksmata, kuhu ei pea ilmtingimata minema vaid mis tuleb ise  su juurde. Kus ei pea kuulama ja meelde jätma , st . õppima aga kust saad mõnusa tunde, et see kõik (ka suur klaasist muuseumimaja) on sinu jaoks ja alati sind ootamas. Muuseumide maal Suurbritannias on ligi 2500 muuseumit ja sealne muuseumikülastuste arv ulatub  mõne muuseumi puhul miljonitesse.Statistika kohaselt on umbes pooled külastajatest kohalikud, teine pool turistid. Ja enamik riiklikke muuseume on  tasuta sissepääsuga.Muuseumid tunnevad sotsiaalset vastutust, kultuuripoliitika soosib ja toetab sellist lähenemist. Aga kuidas on meil, näiteks muuseumipealinnas Tartus? Esmalt meenub kohe Trükimuuseum, mis on ainulaadne – astunud mõne aastaga tühjast kohast areenile ja täitnud pea terve kvartali (ei mitte, selle, mis laiutab Riia-Turu nurgal) … mõnusate, ennast hästitundvate inimestega. Linnamuuseum on asunud tekitama head tunnet Ülejõe linnaosas, kus veel 1990ndate lõpus ei tahetud pimedal ajal jalutamas käia, igasugu võõramaa moodi inimesi liikus seal. Eesti Rahva Muuseum  mitte ainult ei kaasa vaid sekkub meie ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamisse ja aitab kaasa, et  ka töötud töö leiaks (projekt “Käsitööga tööle”). Kuidas toetab sellist jätkusuutlikku tegevust kohalik omavalitsus, otsustajad, rahastajad?  Mida arvavad need, kes ka hea meelega muuseume naudiks aga ei tee seda ja miks ei tee?  Neid küsimusi on mul veel mitu ja tuleb aina juurde, töö kavandamine on väga alguses, eks näis, mis saab. Aga muuseumis kavatsen ma käia ka edaspidi iga päev, sest ma ikka veel loodan, et ma saan anda tagasi selle, mida mulle pakkusid inimesed mu esimestel tööaastatel. Isegi nüüd, mil minust on saanud vaid kontorirott.

Rubriigid: Blogimine | 1 kommentaar

Inspiratsioon – kust seda leida

Viimastel aegadel tundub, et kõike on liiga palju – infot on liiga palju, tööd on liiga palju, üritusi on liiga palju. Aga ennast on endiselt üks. Kuigi tänu moodsate suhtlusvahendite abile tundub vahel, et äkki ikka mitu. Aeg libiseb käest ja kevadine blogipostitus valmib ka alles siis, kui uus sügissemester on juba algamas.

Tegemist võib olla erialaga seotud omapäraga, kuid kui tekib kinnikiilumise oht, siis on mul tavaks uusi ja erinevaid tegevusi lisaks otsida. Selleks, et esitada enesele väljakutse, leida motivatsiooni, saada uusi kogemusi ja teadmisi. Nii astusin möödunud aastal uuesti kooli, et uusi teadmisi ammutada ning kevadel õnnestus mul osaleda ka kolmepäevasel produtsentide koolitusel, et nii töö kui kooli ülesannete täitmiseks inspiratsiooni ammutada.

Producers AcademyCIFAS (The International Centre for Trainingin the Performing Arts) korraldatud etenduskunstide rahvusvahelise produktsiooni ja leviku workshop toimus 9.-11. mail 2016 Brüsselis, Kunstenfestivaldesarts etenduskunstide festivali raames. Produtsentide grupp koosnes kahekümnest esineva kogemuse ja taustaga etenduskunstide produtsentidest üle Euroopa. Kolme päeva jooksul püüti anda lai ülevaade kõikidest etenduskunstide produtseerimise tööga seotud olulistest aspektidest ning õhtud täitsid festivaliprogrammi etendused ja suhtlus ja kogemuste jagamine.

Mul ei olnud konkreetseid ootusi ega eelarvamusi workshopi suhtes, aga üllatusin väga, et kolme päeva sisse oli oskuslikult pakitud väga palju informatsiooni. Olles juba terve aasta harjutanud kolmepäevaseid intensiivseid koolinädalavahetusi, ei osanud ma sellist tihedust oodata. See võis olla muidugi ka tingitud sellest, et tegemist oli teemadega, mis on otseselt seotud mu igapäevase tegevusvaldkonnaga. Päevad olid moodulite kaupa kolmeks jaotatud. Esimese päeva teema oli strateegiad ja networking ning kõnelejad Belgia tuntud produktsiooni organisatsioonist CARAVAN Production, kes on pikka aega töötanud paljude erinevate rahvusvaheliste kunstnikega ning Théâtre des Amandiers – Centre Dramatique National, Pariisi lähistel Nanterris asuv teater, mille kunsitilise juhi Philippe Quesne lavastusi on mitmel korral olnud võimalik näha ka Eestis. Teine päev keskendus projektide finantseerimisvõimalustele. Ootuspäraselt esitleti põhjalikult Euroopa Liidu Creative Europe toetusprogrammi, kuid lisaks sellele ka On The Move Networki. Viimase puhul on tegemist online andmebaasiga, mis koondab endas kunsti ja kultuuriga seotud organisatsioonide ja toetusprogrammide infot riikide kaupa. See on justkui online giid, mis aitab sul orienteeruda mingis riigis, kui tekib uudishimu, kuidas seal selles vallas orienteeruda. Huvi korral soovitan uurida. Kolmanda päeva sisustasid juriidiliste küsimuste ja maksundusega seotud temaatikaga ettekanded, mis olid nii praktilised kui vajalikud. Kogu workshopi juures üllatas mind kõige enam see, kui palju ma kõigist neist teemadest juba teadsin, kuid ei osanud seda enda töös ühtse tervikuna näha. Seetõttu olen tänulik sellele kogemusele, mis andis mulle kogu komplekti kandikul uuesti kätte. Lisaks oli hariv ka festivali enda ja selle korralduse jälgimine, loodetavasti salvestasin mõndagi kasulikku siinsete teatrifestivalide korralduses kasutamiseks.

IMG_2289.jpg

Kõige eelneva juures ei saa mainimata jätta, et töös on üks mu suurimaid inspiratsiooni allikaid ka antud juhul õhtuse programmi juurde kuuluv etenduste vaatamine. Kui üle pika aja näen etendust, mis läheb korda, siis loob see taas mõneks ajaks tunde, et vast olen õiges kohas ja teen õiget asja.

 

Tasub käia väljas ja hingata erinevat õhku. Inspireerivat peagi algavat uut kooliaastat!

Rubriigid: Akadeemiline kirjutamine, Blogimine | 2 kommentaari

Ühest ilust jäin ilma

Praeguseks lugemiseks juba magusate meenutuste rubriiki kuuluv kirjutis. Katsun kirjutada südamega ja vaatan mis saab.

Imeilus päev Tartus. Maikuu 2016. Selles nädalalõpus on selle sessi viimane kultuuriteooria loeng, akadeemiline kirjutamine ja pärast lõunat majandusteaduskonna hoones projekti kirjutamise seminar. Tööd ja tegemised koguvad kevadiselt tuure. Patused pandi eraldi klassi, et nad hakkaks kirjutama ja näedsiis, aitaski- algus sai tehtud ja teema ning  mõte pinnale loksutatud ja hirm blogikeskkonnaga hakkama saamise ees murtud. Abiks ikka. Teekond algab ikka esimesest sammust. Kodus kaalusin hoolega, milles osaleda kas olla koos Järvamaa kultuurirahvaga Vargamäel või tulla Tartusse ja täita ilus kevadpäev käesolevaks ja järgmiseks aastaks võetud meeli erutava sessiärevusega.

Järvamaa Omavalitsuste Liidu ja Anton Hansen Tammsaare Vargamäe muuseumi eestvõttel toimub igal kevadel, maikuus Järvamaa kultuurihiies talgupäev kus kultuuripreemiate laureaatide ja teiste vabatahtlike abiga korrastatakse Järvamaa kultuurihiis ning laureaadid istutavad hiide omanimelise puu. Tava on kestnud pea 25 aastat ja selle ajaga on hiis saanud märkimisväärse pärandi.

 

Aga Tartus on imeline kevad. Lausa kevad ruudus. Kesklinnas lõunatades on märgata tunduvalt väledamat liikumist kui jahedal ajal. Välikohvikud on täies hiilguses ja lilleehtes ning inimesed on ennast välja sirutamas püüdes iga esimest päikesekiirt.

20160509-134039-IMG_3615Foto Kristjan Praks

Talv pakib meid justnagu kitsastesse kastidesse, millest nüüd ennast välja sirutame ja lahti pakime.

Lõuna oli pikk ja täna oli aega. Tegelikult ega meil kellelgi suurt aega ei ole aga kuskile tuleb paus teha, et tööde ja tegemistega sammu pidada. Osad kursusekaaslased tegid pooleliolevat grupitööd sest, harvad juhud kui reaalselt kohtutakse on ühise töö tegemiseks kullahinnaga.

Sattusime Kristiga koos liikuma õppehoone poole. Kuna ilm oli ilus ja aega oli, otsustasime päeva panustada ühed jäätised ja istuda jõeäärsel pingil.  Jäätised käes, liikusime üle kaarsilla https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_sillad ja muidugi pinki valides jäi silma ikka päikesepoolne. Lükkasime kingad jalast, sirutasime oma ilusad varbad välja ja unistustes olnud Tartu tudengipõlve lebo jõeäärsel pingil oligi käes.

20160509-133316-IMG_3579Foto Kristjan Praks

Linna poolt liikus meie suunas rõõmsalt Heleri. Tegime Kristiga talle pingil ruumi ja juttu jätkus kauemaks nagu Pauligi kohvireklaamis. Vestlesime õppimisest, varasematest tegemistest ja kogemustest, lastest ja paljust muust. Vahel tunnen töö ja kooliasjade virrvarris argistest asjadest puudust ja see oli lihtsalt selline hetk milles võisime silmapilgu viibida ja sellised hetked on head. Järgmises loengus olime kohusetundlikult õigeaegselt.

Mõned kuud Tartus jalgsi liikudes olen saanud tänavatest teise pildi. Eelnevalt enamasti autoga läbisõidul olles ei hakka ma enam minema oma vana kaardi järgi. Minu mentaalne kaart (väljend Taavi Pae loengust)  on saanud Tartus uue kihi. Põnev on märgata- tänaval tulevad vastu tuttavad, lehvitavad ja see on hea ning turvaline tunne. Olen vist juba väga natuke oma.

Ühest ilust jäin ilma- Vargamäe kevadised väljad, nurmenukud, talgutöö ja ühine külakiigel kiikumine. Teise ilu sees olemisest tunnen siirast rõõmu ja rahulolu. Hea Tartu koos imeliste ja inspireerivate kursusekaaslastega on mulle olnud suurepäraseks teekaaslaseks kogu sügise talve ja kevade. Olen lõputult tänulik nende õppetükkide ja kogemuste eest. Oskan hinnata argiste asjade võlu, vaadata ennast vahel nagu võõrast inimest ja lükata käima- nii nagu Kadri kirjutas- isegi siis kui kütus otsas on. Sellel aastal tuli kevad teisiti, jah teisiti ja ka suvi tuli teisiti ja mõttekaardile tekivad suve jooksul kindlasti ristikheinalõhnalised uued ja sisukad mullid. Lillelist suve!

Rubriigid: Blogimine | 1 kommentaar

Kuulge, aga mis asi see kultuurikorraldus on?

Ilmselt ei oleks ma hakanud keset sooja suve üldse sellise keerulise asjaga pead vaevama, kui ma poleks rumala peaga mõne päeva eest oma Facebooki seinale kirjutanud, et üks aasta ülikooliõpinguid on selja taga ja auhinnaks tubli õppimise eest on värsked koduaiamaasikad. Oma lõputus naiivsuses kujutasin ette, et mu tuttavad reageerivad sellele sotsiaalmeediale kohaselt, öeldes “Oh, maasikad on valmis, lahe!” või “Tubli tüdruk, võta küpsist!”, aga selle asemel lugesin ma järgmisi arvamusi:

* “Mis see seal rohkem kui aasta aega võtab? Kultuuri korraldamine peaks olema imelihtne – kutsud mutid ja taadid kokku = rahvatants, värviliste vildikatega kuulutus seinale kirjutada ja ansambel kokku kutsuda = pulm, juubel, peied, jaanik ja jõul….” 
* “Kuda nad küll oskavad huvitavatele asjadele igavaid nimesi panna. Kultuurikorraldus – tule taevas appi. Nüüd on nii, et kui keegi nukkudega mängib, siis ta tegeleb kultuurikorraldusega.” 
* “Aga ikkagi … mida seal üle aasta õppida? Õpetatakse noa ja kahvliga söömise uuemaid trende?” 

IMG_0646

Tavaline kultuurikorraldaja. 

Üllatuslikult avastasin, et ma peaksin justkui kaitsma seda, mida ma teen, otsekui õigustama valdkonda, milles ma töötan ja mida ma õpin ning samal hetkel sain ka aru, et kõik esitatud arvamused ja küsimused on esitatud seetõttu, et küsimuse esitaja lihtsalt ei saa aru, mida kultuurikorralduse sõna tähendab. Kas ma ise saan aru? Kas ma oskan oma sõpradele selgitada seda, mida ma teen? Ma pole kunagi väga osav olnud ümber lükkama isegi väidet, et mänguasjamuuseumis töötamine ei tähenda päev läbi nukkudega mängimist. Kõik ju teavad, et vorstipoe müüja sööb päev läbi ainult vorsti ning professoritel ei ole mitte ühtegi mantlit, sest nad unustavad need alati kuhugi nagisse.

Nii mõneski aines, mida olen ülikoolis möödunud aasta jooksul kuulanud, on alustatud loengut kultuuri mõtestamisega ja üldiselt võib selle kokku võtta lausega “Kultuur on kõikjal meie ümber”. Keegi on välja mõelnud need majad, mille vahel me kõnnime ja milles me elame, keegi kirjutab ja esitab muusikat, mida me kuulame, keegi koob need triibulised seelikud, mille kaudu me ennast rohkem oma rahvuse esindajana tunneme, keegi laotab aastate eest kootud seelikud näitusele ja kirjutab nende juurde aastanumbrid – need on arhitektid, heliloojad, lauljad, käsitöölised, muuseumitöötajad. Tundub ju loogiline, et kõik nad on seotud kultuuriga? Aga kuidas me teame, millised osad majast annavad meile viite, et tegemist on barokse välisilmega? Kuidas me teame, mis kell algab kontsert, kuhu me tahame minna? Kuidas me teame, mis kell on avatud muuseumid ja millised uued näitused seal avatakse? Vastused saate neilt salapärastelt toimekatelt inimestelt, keda võib kutsuda kultuurikorraldajateks.

Need on inimesed, kes võtavad sappa grupi võõraid inimesi ja räägivad neile, mis selles konkreetses majas, kus te seisate, enne oli, mis toimus eile ja mis hakkab toimuma viie päeva pärast ning teevad seda nii, et need inimesed hakkavad tundma end omadena. Need on inimesed, kes on olnud mitu päeva korralikult magamata, aga avavad särava kõnega muusikafestivali, kus tuhanded inimesed saavad oma lemmikuid nautida. Need on inimesed, kes on andnud kümneid sarnaseid intervjuusid erinevatele meediakanalitele, et kutsuda inimesi vaatama näitust, kuulama loengut, avama festivali, vaatama uut filmi, plaksutama etendusele. Ennekõike on need aga inimesed, kes igal pool, kuhu nad sisse astuvad, tahavad rääkida oma tööst, sest nad teevad seda kirega.

Enne veel, kui kõik on juba lugemisest väsinud, tahaksin jutustada ühe loo. Aastaid tagasi oli üks tavaline teisipäev. Mänguasjamuuseum, kus ma töötan, on esmaspäeviti ja teisipäeviti külastajatele suletud, aga tol päeval pidin ma tegema erandkorras ekskursiooni vististi ühele Valgevene grupile. Ootasin oma gruppi ja järsku astusid uksest sisse üks naine ja väike tüdruk. Ütlesin neile, et muuseum on kahjuks suletud ja nad peaksid tulema mõnel teisel päeval, kuid niipea, kui ma olin selle lause lõpetanud, langes laps näoli porimatti (ilma liialdamata, nii see tõepoolest oli) ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Mul oli seda raske vaadata ja pakkusin välja, et nad saavad muuseumis niikaua ringi käia, kuniks ma olen valgevenelastega tiiru ära teinud, aga et ma ei saa neile ka samal ajal maja näidata. Emale ja lapsele see variant sobis. Kui ma olin oma grupile muuseumi tutvustanud ja nad lehvitustega jälle teele saatnud, jäin ootamatult saabunud külalistega rääkima ja naine võttis käekotist visiitkaardi ning ütles: “Võibolla saame veel kunagi koostööd teha. Helistage, kui teil mind vaja on.” Selgus, et naine töötas Poola Vabariigi Suursaatkonnas ning praeguseks oleme nendega koos korraldanud terve hulga näitusi, kontserte ja töötubasid, mida mitte kunagi poleks korraldatud, kui üks väike tüdruk poleks nii väga soovinud tulla mänguasjamuuseumisse, et ta oli nõus end hingetuks nutma.

Hetkel tundub mulle, et tegelikult ma ei leidnud ikkagi vastust sellele, kuidas selgitada oma sõpradele ja tuttavatele kultuurikorralduse olemust. Kõige lihtsam oleks lihtsalt öelda: “Ma teen oma tööd nii, et teile tundub, nagu oleks see kõik niisamagi olemas. Kultuur on kõikjal meie ümber ja vahel on isegi kuuseokkaid vaja pisut ümber tõsta, et metsas jalutajad oskaksid kuuske märgata. Kui kohtume, siis võin teile sellest rääkida. Kirega.”

DSC_3252
————————————————————————
Tänan Tiinat ja Evet ülaltsiteeritud mõtete eest, mis sundisid mind mõtlema kultuurile ja selle korraldamisele. Kirjapandu ei pretendeeri absoluutse tõe tiitlile, välja arvatud lugu teisipäevast. Kasutatud fotod pärinevad erakogust, kuuseokastega pilt on kunstnik Ursus Wehrli looming raamatus Art of Clean Up.

 

Rubriigid: Blogimine | Sildid: | 5 kommentaari

Ameerikas on kõik suur

Kas olete märganud, et kultuurikorraldajatel esineb väga sageli selline veider komme igal pool “tööd teha”? Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minul on ka see “haigus”. Juba aastaid ei saa ma rahulikult erinevatel sündmustel käia, sest jälgin kohati juba alateadlikult seda, kuidas kõik on korraldatud. Loomulikult ei kehti see ainult kultuurisündmuste puhul, vaid enamvähem igal pool. Kohati pole see üldse tore, sest niimoodi muud jälgides jääb õige teatri-, muusika- ja kultuurielamus saamata. Teistpidi saab sellest aga meeletult palju kogemusi, mida edaspidi on oma töös väga hea ära kasutada.

Minu viimane suur „jälgimine“ toimus Ameerika Ühendriikides. Mul oli õnn osa saada ülemaailmsetest vigastatud sõdurite spordimängudest Invictus Games, mis toimus mai alguses Orlando külje alla asuvas Disney Worldis. See oli minu elu esimene reis Ameerikasse ning kuigi Florida osariik ja Disney maailm poleks muidu sinna sõites minu esimeste valikute seas, sain ma sealt väga uhke kogemuse

SAMSUNG CSC

Invictus Gamesi avatseremoonia

Invictus Games oli ootamatult suur sündmus. Seal osales 500 sportlast üle maailma ning võistlused toimusid ühes suures spordikompleksis, kus sai harrastada põhimõtteliselt kõiki spordialasid, mis on olemas. Ameeriklaste korraldamise jälgimine oli omaette kogemus. Seal oli kõik lihtsalt väga suur – tehnilised võimalused, rahalised võimalused, inimresurss ja loomulikult entusiasm. Seal pole millelgi piire st kõik saab teoks tehtud, mis vaja. Mina olen kogu oma korraldaja elu töötanud Eesti väikelinnade kultuurikeskustes, kus peab hakkama saama sellega, mis on. Kui midagi pole, siis seda lihtsalt ei ole. Ameerika oli aga minu kui korraldaja kõigi unistuste maa. Ma tegelikult isegi ei kujuta ette seda tunnet, kui ma saan mõne ürituse juures teha kõike, mis ma tahan. Kuigi igasuguse ressursi olemasolu tõenäoliselt soodustab loomingulisust ja uute ideede sündi, võib sellel olla ka vastupidine mõju. Tihtipeale paneb just vahendite puudumine mõtted tööle, et lõpuks ikkagi kvaliteetne asi valmis saaks.

Invictus Gamesi meeskonda kuulus lisaks korraldajatele ka ligi 500 vabatahtlikku ning nemad olid veel üheks erinevuseks, mis on Eesti ja Ameerika sündmuste vahel. Kui Eesti üritustel on vabatahtlikutena abis peamiselt koolinoored ja üliõpilased, siis seal olid vabatahtlikud 90 % ulatuses just vanemad inimesed. Leidsin isegi Ameerika vabatahtliku töö 2015. aasta analüüsi („Volunteering in the United States, 2015“), mis kinnitab seda, et kõige rohkem vabatahtlikke on vanuses 35-44 ja 45-54 eluaastat ning kõige vähem vanuses 20-24 eluaastat. Kahjuks pole selles analüüsis välja toodud võimalikke põhjuseid, miks vabatahtlikkus on populaarne just pigem kesk- ja vanemas eas. Üheks põhjuseks võib pidada seda, et vanemad inimesed on juba pensionil ning neil on palju vaba aega, kuid antud analüüs väidab, et kõige rohkem on vabatahtlikke nende seas, kellel on täis- või poole kohaga töökoht. Vabatahtlike puhul oli Invictus Gamesil tore ka see, et neid jagus peaaegu iga meetri peale. Eestis kohtan ma pigem seda, et igaühele antakse üks suurem töölõik, mille eest vastutada. Ameerikas tegi aga ühte tööd tavaliselt kolm-neli inimest. Kui sa olid ühe käest info kätte saanud, siis viis meetrit edasi astudes said sa järgmise käest jälle täpselt sama info. Mu eriline lemmik oli see, et pisikesel võrkpalli harjutusväljakul oli korraga viis vabatahtlikku, kes kordamööda ühte palli otsimas käisid. Aga teistpidi oli see tore, sest kõik need vabatahtlikud olid väga rõõmsad, et nad said sellest sündmusest osa. Nad teadsid, et nad teevad midagi head ning see oligi põhiline. Samuti tagas vabatahtlike tihe asustus suuremate inimmasside saabumisel väga hästi funktsioneeriva süsteemi. Seega, kui mingitel hetkedel tundus, et selline vabatahtlike arv on ressursi raiskamine, siis õigel momendil loksus kõik paika.

Kuna elasime mängude ajal Disney Worldis, siis loomulikult õnnestus külastada ka seal asuvaid teemaparke. Nendest saaks juba omaette postituse, kuid paar head mõtet kirjutan siiski. Esiteks tekis mul seal olles pidevalt paralleel, et Disney World ongi justkui Ameerika kultuurikeskus kõigi oma näitlejate, kunstnike, muusikute, etenduste ja ideedega. Ning teiseks – Disney Worldis osatakse teha parimaid ootejärjekordi, kus seistes tundub aeg poole lühem, kui tegelikult! J

Just selle ma suurest Ameerikast kaasa võtsingi – metsikute süsteemide head nipid.

PhotoPass_Visiting_Epcot_7680593465

Rubriigid: Blogimine | 3 kommentaari

Kirjutamine kui ravijõud

kohvikus

Foto: Marge Pärnits, 2016

Viimase sessi eel rääkisime Inge ja Kadriga kohvikulaua taga sellest, kas on võimalik kirjutada nii lihtsalt, et kogu kirjatöö koosnebki vaid lihtlausetest. Arutasime ka, kas on võimalik kirjutada nii keeruliselt, et väga lihtsast jutust saab hoopis üks pikk lause, mis algab täpselt blogipostituse või essee alguses ja lõppeb ära viimase sõna juures. Ilmselt saaks nendele mõtetele tuge keeletoimetajatelt, kes võivad kinnitada, et mõlemad kirjutamisviisid on tõepoolest olemas ja et kumbki neist pole lugeja jaoks mugav. Aga kelle jaoks me üldse kirjutame ja kuidas leida tasakaal oma mõtetes ja kirjatöödes?

Juba päris väikestele lastele antakse koolis kodutööks kirjutada neljarealine luuletus. Küllap mäletab pea igaüks, kuidas ta on kirjutanud õpetaja jaoks stiilis “Mul on väike kassike, tal on piimatassike”. Mina igatahes kirjutasin ja praegu oleks suurepärane võimalus neile kahele tsiteeritud reale lõppu lisada (Pärnits 1984). Mõnel juhul loebki selliseid ridu vaid õpetaja, mõnel juhul avaldatakse need kas kooli ajalehes, almanahhis või klassi blogis. Pisut suurematele lastele antakse kodutööks kirjand teemal “Minu elu aastal 2023” või “Mina Anna Kareninana” ja taas loeb neid ridu enamasti vaid õpetaja, heal juhul loetakse paar lauset või lõiguke klassi ees ette ja ongi kõik. Read, mida on kirjutatud tunde, võibolla ka päevi, muutuvad justkui olematuks, tähtsusetuks.

On inimesi, kes peavad blogi või kirjutavad päevikut, kuid teevad seda vaid endale. Olen isegi sahtlist leidnud märkmikke, kus on kirjas see, mis juhtus minuga rohkem kui 20 aastat tagasi. Olen taasavastanud sealt filmilikke teismelise kirjutatud sissejuhatusi “Armas päevik, kirjutan sulle …” ning traagilisi hüüatusi “… aga ta ei märganudki mind!”. Neid ridu pole keegi peale minu lugenud ja ei loegi, sest need pole kirjutatud lugejale vaid kirjutajale. Arvatavasti ei oleks need leheküljed nii ausad, kui oleks teada, et keegi neid loeb. Olen veeretanud peas mõtet, et niipea kui me hakkame mõtlema, “oot! tema, tema või tema loeb seda”, püüame kirjutada rohkem kellelegi meelepäraselt, mingeid kindlaid võtteid ja kindlaid sõnaühendeid kasutades. Kas võib olla, et kirjutamisse on väike vale ja ilustamine juba automaatselt sisse kodeeritud?

Kõrgkoolis tuleb ühe aine raames punktide saamiseks kirjutada üks, kaks või enamgi tööd ja vahel juhtub ka nii, et valmiskirjutatud ridadele ei tule mingit vastukaja. Kas keegi luges seda? Kas mu mõtted olid õiged või kirjutasin teemast mööda? Kas ma oleks pidanud pikemalt kirjutama? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid teemas, mis on kirjutaja jaoks väga oluline – KIRJUTAMINE ise.

Paar aastat tagasi hakkasin hea sõbra ja kirjanikuhärra Jüri Kolgi eeskujul oma unenägusid üles kirjutama. Esialgu kippusin ikka nähtud ulmadest mingeid detaile välja jätma ja isegi nimesid mitte nimetama, sest mul oli tunne, otsekui muutuksid unenäod koos nimedega natuke rohkem tõelisuseks. Olen kasutanud nimede asemel märksõnu “sõbranna”, “tuttav”, “sõber”, “vana kooliõde” jne. Nüüdseks püüan kirjutada seda, mida mäletan ja teha seda võimalikult täpselt ja ausalt.

Sümboolse näitena valisin unenägude hulgast välja ühe, milles on juttu kirjutamisest:
“Täna öösel olin lavastaja. Ühtlasi olin ka ise tüki autor või vähemalt tahtsin olla, aga oli ebaselge, millest tükk räägib. Poole une pealt hakkas Andrus Vaarik, kes pidi üks näitljejaist olema, ise lavastajaks kippuma ja rääkis, et ei saa olla lavastus ainult hea, üks kobe mõrv tuleks ka ikka sisse kirjutada, publik nõuab seda. Mul oli keskmisest suurem meeleheide, kuna mina tahtsin, et kõik oleks ilus ja hea.
8. jaanuar 2015”

Et mitte jääda oma unenägudepäevikuga üksi, soovitan lugeda Andrew Blackmani väikest kirjatükki sellest, miks võiks unenägusid üles kirjutada. Lisaks tema poolt väljapakutud põhjustele, milleks on heade lugude jaoks ideede leidmine, kirjutamistõrkest ülesaamine, maailma teisiti nägemine ja inspiratsiooni kogumine, tahaksin lisada ka omapoolse põhjuse – tasakaalu leidmine. Ehk ongi just ausalt üles kirjutatud unenäod oma sõgeduses need, mis aitavad hoida tasakaalu hillitsetud tellimus-esseede ja oma mõtete vahel. Kui magamine aitab väsinud kehal ja vaimul end taastada, siis miks ei võiks just unenäod olla need, mis aitavad väsinud kirjutajal end koguda ja muutuda taas säravsilmseks kirjutajaks.

DSC_0763

Vaade salapärasele asutusele Tallinnas. Foto: Marge Pärnits, 2016.

 

 

Rubriigid: Blogimine | Sildid: , , | Lisa kommentaar