Kultuuri võimalikkusest teisel pool trelle

Tulevase magistritöö teema otsingust kujunes minu jaoks tõeline eksirännak: tundus, et kõik on selle „õige“ juba leidnud, ent mina keksin ikka veel ühelt teemalt teisele ega suuda kuidagi oma leida. Mingil momendil oli mu meeleheide tõusnud juba kõvasti üle Kroonlinna nulli ning et paanilisest teemaotsingust ei paistnud suuremat tulu tõusvat, siis tõstsin kõik sedalaadi mõtted mõneks hetkeks aju kõige tagumisse nurka paremaid päevi ootama.

Ma ei tea, mis protsessid  ja biokeemilised reaktsioonid seal ülemisel korrusel täpselt toimuma hakkasid; oli see siis mõtte laagerdumine, settimine, kallerdumine, küpsemine või midagi viiendat, ent napp paar nädalat hiljem avasin hommikul silmad ja teadsin tõsikindlalt:  minu magistritöö saab uurima, millised on lood kultuuri tarbimisega teisel pool vanglamüüre.

Inimlikul tasandil tekitab vanglasse kultuuri viimise otstarbekus kindlasti vastakaid mõtteid: miks peaks maksumaksja võimaldama oma raha eest kurjategijatele meelelahutust? Kas kinnipeetavate ülalpidamine ei ole riigile juba niigi suur kulu? Kas vangidel üldse on õigust kultuuris osalemiseks või selle loomiseks? Üks vastuolulisimaid selleteemalisi juhtumeid pärineb Suurbritanniast, kus näituselt eemaldati omanäoline ja suurt meedia tähelepanu saanud  paberskulptuur pärast seda kui selgus, et skulptuuri autoriks on kurikuulus lapsetapja  Colin Pitchfork.  Ühest küljest ei tahakski justkui midagi teada, mis madin seal müüri taga toimub, aga varem või hiljem on madistajad uuesti meie seas. Sõidavad koos meiega ühistranspordis, seisavad supermarketis järjekorras, istuvad lastevanemate koosolekul kõrvaltoolil. Nad ei tule teiselt planeedilt, vaid meie keskelt ning üksikute eranditega jõuavad siia ka tagasi. Kui kultuuri viimine teisele poole trelle võiks kuidagi väärata seda, milliste inimestena nad ühiskonda naasevad, kas ei oleks sellesse panustamine siis piisavalt rentaabel ettevõtmine?

Colin Pitchforki skandaalne paberskulptuur. Teos kujutab täiskoosseisus orkestrit, muusikud on volditud Beethoveni 9. sümfoonia noodist. Fotod: The Times

Esiti oli kultuuri vanglasse toomise põhjuseks soov parandada vangide lugemis- ning kirjaoskust: Inglismaal 2002 a läbi viidud uuringu kohaselt on paljudel kinnipeetavatel selles vallas vaid algelised oskused, mis kitsendab oluliselt nende vanglasisese hõivatuse võimalusi kuni täieliku isolatsioonini välja. Läbi raamatukogude loomise ning erinevate sotsiaalkultuuriliste huviringide tegutsemise oli võimalik pakkuda haridustee katkestanud vangidele alternatiivset võimalust selle jätkamiseks. Positiivsed kogemused kasvatavad kinnipeetavate eneseusku ja -kindlust ning tihtipeale on just erinevates huvitegevustes osalemine hüppelauaks formaalharidusse ning esimene samm katkenud haridustee jätkamise suunas. Öeldakse küll, et haridus lolli ei riku, ent nagu ka Eestis läbi viidud  retsidiivsusuuring näitab, siis on just madal haridustase üks kinnipeetavate suurimaid takistusi vabanemisjärgselt õiguskuuleka elu juurde pöördumisel. Näib, et hariduse võimuses siiski on mõni pimeduses eksleja valgemale rajale juhatada.

Kultuuri tarbimise osas vangistuse tingimustes on erinevaid praktikaid. Kui näiteks Prantsusmaa karistuspoliitikas on võetud selge seisukoht, et kinnipeetava eduka taasühiskonnastamise eelduseks on erinevate huvitegevuste, s h kultuurilise tegevuse võimaldamine vangistuse vältel ning selle tagamiseks on sõlmitud riiklikud kokkulepped ministeeriumite vahel, siis Šoti vanglateenistus kultuuriprojekte strateegilise poliitikaga ei toeta ning vangla kultuurialane tegevus sõltub peamiselt lühiajalistest ning projektipõhistest rahastustest. Ka Eesti vangistusseadus rõhutab ühe vangistuse eesmärgina  kinnipeetavate rehabiliteerimist ja suunamist õiguskuulekale käitumisele, ent eraldi ei ole kultuuri sellele kaasaaitajana kuidagi mainitud. Niisamuti puuduvad Eestis riiklikul tasemel kokkulepped kultuurikorralduse üle vanglas.

Phoenixi Estrella naistevangla kinnipeetavad osalemas kunstiprogrammis “Kodutee”.      Foto autor: Skylar Mason

Kultuuri positiivset mõju vangistuses viibivatele isikutele ei peaks hindama vaid pikas perspektiivis ja selle järgi, kas kultuuri tarbimise suurendamine aitab kaasa kuritegevuse vähendamisele üldises plaanis. Sellist mõju on keeruline hinnata ning ilmselt ei mahuks sedasorti uurimus ka minu magistritöö raamesse. Oma töös tahaksin keskenduda just selle lühiajalisele mõjule ja uurida, mil viisil mõjutab kultuuri tarbimine kinnipeetavaid karistuse kandmise vältel: nende käitumist, suhteid kaaskinnipeetavate ja vanglatöötajatega ja vanglas tehtavaid valikuid. Millises mahus minu plaanid realiseeruvad, seda näete ja kuulete loodetavasti uuel aastal.