Andke mulle teema, küll ma siis kirjutan!

Maailm on huvitavaid asju täis. See on väga segadusseajav. Kõigega, mis pinget pakub, ei jõua tegeleda, kõiki raamatuid ei jõua läbi lugeda. Nüüd, kui on vaja magistritöö teema fikseerida, tunnen seda jälle selgesti. Milline valikupiin: panna lukku ainult üks teema sadadest võimalikest!

Rõivauuendused: maanaiste moodne pesu 1920. aastate lõpus. Foto ajakirjast Taluperenaine 1929 nr 5

Mulle meeldis ajaloo esimesel kursusel väga, et õppejõul oli uurimistöö teemade nimekiri, millest sai valida. Kirjutasin Peeter I suurest välismaareisist ja tehtud. Edasi tuli hakata ise teemat välja mõtlema. Kaldusin rõivastuse valdkonna poole. Kõigepealt analüüsisin 1880. aastate poleemikat ajakirjanduses selle üle, kas maarahvas jätabki nüüd oma hajumuspärased rõivastumistavad maha ja hakkab linnainimese moodi riides käima. Järgmistel aastatel läksin juba konkreetse piirkonna, Saaremaa rõivauuenduste juurde 1880.–1930. aastatel, uurisin rõivaste hankimist ja valmistamist ning rõiva kui sümboli tähendusi ja funktsioone. Tagantjärgi oleksin soovinud, et juhendaja oleks teema valimise ajal osanud öelda, mida on sellest juba kirjutatud ja mida veel pole: millist uut teadmist oleks maailmale juurde vaja?

Muuseas tegin iseseisvalt välitöid ka. Õnneks olime käinud praktikal – Andra Veidemanniga kolmel suvel Eesti erinevates kohtades rahvameditsiini pärimust kogumas. Sealt panin kõrva taha, et vanadekodud on head välitööde läbiviimise kohad. Inimesed paiknevad üksteisele lähedal, kiiret neil pole, intervjueerija eest ära joosta ka ei saa. Rõivaste hankimisest ja valmistamisest 1920.–30. aastatel kogusin tervelt ühe kolmandiku andmeid Sõmera vanadekodust, ülejäänu Kuressaare vanadelt inimestelt, keda mu vanemad teadsid või keda teised soovitasid. (Väikse vahelepõike välitööde maile tegin praegu seepärast, et rõhutada selle kasulikkust – ise empiirilist materjali kogudes tood igal juhul midagi uut oma töö kaudu käibesse.)

Tavaliselt olen kirjutanud siis, kui teema antakse ja öeldakse, et on vaja. Nii kirjutasin hea meelega moeteemalise artiklitesarja Eesti Entsüklopeediakirjastuse „Eesti XX sajandi kroonikasse“, kui see mult telliti. Eesti Rahva Muuseumi fotokogus töötades kirjutasin artiklikesi vanadest fotodest inspiratsiooni saades. Näiteks, tuli Jüri Tuulik, kes töötas siis ajakirja „Kalastaja“ juures ja ütles, et kaastööd vaja. Palun väga, ei ole probleemi: leidsin fotokogust paar talvise kalapüügi fotot ja kirjutasin, mida näen fotol ja mida teavad kalastamisvõtetest etnoloogid.

Samuti olin kohe nõus uurima imikute mähkimise kombeid, kui arheoloog Vello Lõugas arvas, et ma võiks sellest kirjutada tema vastasutatud ajakirjas „Idatee. Austrvegr“. Teda innustas taolist artiklit tellima uudis Hiinas välja kaevatud u 3000 aasta vanusest mumifitseerunud imikust, kes oli riidepalaka sisse mähitud ning punutud nööriga üleni kinni seotud. Selle artikli jaoks materjali läbi töötades saingi esimest korda aru, et antagu mulle vaid teema, uurin hea meelega. Öeldagu vaid, mida on vaja uurida.

Eesti ehetest hakkasin kirjutama ja loenguid pidama ka tellimise peale, siis kui Tallinna Rahvaülikooli direktor Liivi Soova mind esinema kutsuma hakkas. Alguses käisin Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu infopäevadel, siis rahvaülikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Alati pärast esinemist taheti slaide kaasa, sellepärast tegin parem raamatu. Sain kogeda, kui imelik on midagi uurida, kui sa ei ole teadur, üliõpilane ega pensionärist kodu-uurija. Et mitte olla süsteemiväline, tulin uuesti ülikooli, et selle kaitsva tiiva all midagi uurida, millestki kirjutada. Ei saa kurta – kirjutamisharjutusi on meile sügisest saadik lahkelt jagatud. Magistritöö teema tuleb paraku ise välja mõelda.

Lähenesin teema otsimise ülesandele süsteemselt. Kõigepealt panin kirja südamelähedased märksõnad: Eesti Rahva Muuseum, käsitöö, kultuuripärand ja rahvakultuur. Liitsin veel märksõna, mis võiks olla õpinguid arvestades teemakohane: korraldamine. Kasutades korrutamist ja taandamist, sain esialgu tulemuseks: „Eesti Rahva Muuseumi roll kultuuripärandi kasutamise korraldamisel“. Ma ei tea, kas see on hea ja kas see jääb nii. Selline on asjade praegune seis. Järgmisel nädalal sõidan Tartusse, et kohtuda ERMi rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse inimestega. Oleks ju hea teada, millist uut teadmist võiks neile vaja olla, et mu uurimistööst ka mingit praktilist kasu oleks. Äkki nad annavad mulle teema?

Lihula naised kaelarahadega 1913. a. Detail ERMi fotost 185:6