Vilde siin, Vilde seal …

Viimastel kuudel olen tundnud rohkem kui kunagi varem, et Eduard Vilde hakkab mu elu üle võtma. Lisaks päevatööle olen ka oma lõputöö otsustanud kirjandusklassikule pühendada, mistõttu on ta mu mõtetes kindlasti rohkem kui pere ja lähimad sõbrad. Seega sündis ka blogipostitus etteaimatavalt Vildest, kirjandusklassikutest ja muuseumidest.

Mul õnnestus eelmisel aastal külastada Kreetal Heraklioni linnas kuulsaima kreeta kirjaniku Nikos Kazantzakise muuseumi.  Muuseum oli atraktiivne, kaasaegne, kuid asus kirjaniku eluloo lähtepunktist üsna ebaolulises hoones – antud majas elas Kazantzakise isa sugulane kostüümikunstnik Yiorgos Anemoyiannis. Muuseumis saab tutvuda küll kirjanikule kuulunud esemete ja arvukate fotode ja käsikirjadega, kuid tegemist ei ole siiski klassikalise majamuuseumiga.

Muuseum ja kohalik koer. Foto: Lisanna Kurg

Eesti kirjanike muuseumide suur õnn ja eripära peitubki aga just selles, et majad/korterid on terviklikult säilinud koos sisustusega. Need on päriselt olnud kirjanike elukohad ja esemed on täpselt nii nagu klassikute eluajal. Seega on võimalik siiani kogeda üsna ehedat ajas rändamise kogemust ning kujutada ette, kuidas suurkujud oma kodudes elasid.

E. Vilde köök. Foto: Lisanna Kurg

Eduard Vilde ja ka teiste eesti kirjanike muuseumid on aeglased muuseumid. Kui viimastel aastatel eesti keelde ilmunud märksõnad on aeglane toit ja aeglased linnad, siis meie suurkujude muuseume võib pidada aeglaseks muuseumiks, sest need pakuvad külastajatele võimaluse aeg tõeliselt maha võtta ja lausa “sunnib” rahunema. Oleme hoidnud ka teadlikult ekspositsiooni ekraanidest vabana, sest järjest enam on tunda, kuidas külastaja tahab neist pääseda. Võib isegi öelda, et me proovime jääda iseendaks ning usume, et suurendame sellega publikus usaldust ning toetust.

Eelnevale toetudes on jätkuvalt kurb tõdeda, et Tallinn ei ole pidanud vajalikuks oma linnas elanud suurmeestele, eelkõige Vildele ja Tammsaarele, tähelepanu pöörata. A.H. Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino on hiljuti Sirbile antud intervjuus selgelt avaldanud arvamust, et selliste suurkujude muuseumide olemasolu peaks olema linnale suureks uhkuseks. Klassikud võiksid olla linnale isegi uuteks turundusvõimalusteks. Suurepärane näide suurkujude kasutamisest linna turundamisel on kindlasti Mozart ja Viin, kus kuulsa helilooja nimi ja nägu ehib peaaegu tervet linna. Kuigi Eduard Vildet või Tammsaaret ei saa võrrelda maailmakuulsa heliloojaga, võiks Tallinnas alustada kasvõi siseturistist või kohalikust, sest me kuuleme tihedamini kui ilus oleks, et isegi tallinlased ei tea, et nende linnas selline muuseum asub.

Nikos Kazantzakise puhul on Kreetal veel kummalisem lugu, sest muuseum ei saa kohalikult omavalitsuselt ega riigilt rahastust, kuid kirjandusklassikust on saanud piirkonna esindusnägu või isegi bränd. Kazantzakise nimi ja nägu hakkab turisti saatma omanimelisest lennujaamast alates ning võib üllatada taas sellistes kohtades nagu rand, Kreeta ajaloomuuseum, teised Heraklioni vaatamisväärsused suveniiripood jne. Nikos Kazantzakise puhul on käärid tõepoolest tugevad, sest muuseum ise elab vaid sõprade seltsi annetustest ning pileti- ja kohvikutulust. Samas, linn tunneb suurkuju üle küll uhkust, kuid pole leidnud viisi muuseumi tegevuse toetamiseks.

Postituse algusesse tagasi tulles pean tunnistama, et oleksin kordades rõõmsam, kui Vilde võtaks minu elu asemel üle hoopis Tallinna linna. Et saaks öelda Vilde siin, Vilde seal, Vilde iga nurga peal. Õigupoolest võiks see olla ka Tammsaare või Tuglas, kuid hetkel tundub, et meie suurkujude kureerimine jääb (vähemalt mõneks ajaks) veel peamiselt fanaatikute südameasjaks.