Isiksuse kahestumine ehk minu muuseumiteater ja teatrimuuseum

Kui minult küsitakse, mis on minu eriala, siis enamasti vastan, et olen teatriloolane. See on mõnevõrra pehmem variant sõnast „teatriteadlane“, mida ma enamasti ei kasuta, kuna ei armasta „teadusega“ kaasnevat akadeemilisust. Mind huvitab teatriajalugu ja olen seetõttu õnnega koos, kuna minu igapäevatöö just teatriajalooga tegelebki. Seejuures olen omaks võtnud ka muuseumitöötaja professiooni ning avastanud rõõmuga, et minu suhted pärandiga võivad otseselt mõjutada seda, kuidas ülejäänud inimesed teatrilugu tajuvad.

Töötamine teatrimuuseumis on osalt justkui teatriloo pakendamine – korjame killukesed toimunud etendustest, sündmustest, legendidest kokku ja jaotame kenasti sätitud pakkidesse, mida uurijad saavad sobival hetkel avama tulla. Ja uurija rõõm üllatusi pakkuvat kingitust avades muutub pakendaja topeltrõõmuks – minu töö on päriselt kasulik! Pakendamisest ainuüksi ei piisa. Aeg-ajalt tuleb need pakid ise avada ja inimeste pilkude all laiali laotada – näitusi teha, artikleid ja raamatuid koostada, aga ka näiteks teatrit teha.

Teater muuseumi kontekstis pole midagi muud kui etendatud ajalugu – võimalus taaselustada toimunud sündmusi, isikuid ja ajaperioode. Aja- või kultuuriloolist teatrit võib loomulikult teha ka teatrimajas või mistahes kohtades, kuid muuseumi seinte vahel lisandub ekstra panus autentsust, tõepära ja konservatiivsustki. Siin astub aga mängu teine pool minust, mis tõrgub vastu võtmast „villast vana“ ning viib lakkamatu järjekindlusega avastama uut, otsingulist teatraalide gurmeeteatrit. Siin tekibki ootamatu põrkumine ajalookire ja uueihaluse vahel, küsimuste küsimus, kas muuseumiteater on a priori midagi vanamoodsat?

Paljud inimesed seostavad muuseume endiselt millegi väga vana, tolmuse ja igavaga, kus aeg seisab ja mitte midagi ei toimu. Hämaras vaikelus õnnestub tabada nurgas kuduv tädi, aga õnneks ta ei kontakteeru sinuga. Eriliste muuseumifanaatikute rõõmuks on sellised kohad veel päriselt olemaski, aga tavakülastajaid püüdvad plinkivad muuseumid astuvad üha jõulisemalt pildile. Muuseumikülastuste arv lööb aasta-aastalt rekordeid ning usun, et vaikselt kuid kindlalt hakkavad muutuma ka inimeste eelarvamused. Küll ükskord tuleb ka aeg, mil muuseume ei peeta enam kõige elava matmispaigaks, museaalsust ei tajuta kivistumisena ning muuseum kui eriliste väärtuste allikas asub hoopis tuleviku innovatsioonidele teed rajama.

Tulles nüüd tagasi teatri- ja muusikamuuseumi konteksti, kujutan ma üsna hästi ette traditsioonilist kultuuriloolist teatrit ekspositsioonisaali staatilisel foonil. Või mis siin kujutada – olen ise olnud ühe sellise lavastuse sünni taga. 2014. a sai teatri- ja muusikamuuseum 90 aastat vanaks ning tähtsa aastapäeva tähistamiseks tuli midagi erilist välja mõelda. Mõtted viisid kiiresti muuseumi ajalukku ning koondusid aastate 1966-68 ümber, mil muuseumi fotolaborandina töötas Juhan Viiding. Teadsin, et Variuse teater ühendab endas nii luule- kui kultuuriloolise teatri ning võtsin ühendust teatrijuhi Heidi Sarapuuga. Sellest algas viljakas koostöö, mis tänaseks on toonud juba 3 muuseumilavastust, neist esimene „Laborant Viiding“ muuseumi produktsioonina, ülejäänud kaks Variuse nime all.

Ma arvan, et „Laborant Viiding“ õnnestus suurepäraselt. Heidi Sarapuu tekst oli naljaks ja liigutav, lavastus hoogne ja kaasahaarav. Lavastust mängiti kokku 25 korda ja viimased etendused olid sellel kevadel, kaks aastat peale esietendust. Alo Kõrve sai Viidingu rolli eest palju kiidusõnu, ka ülejäänud trupp oli ühtlaselt hea. Ise olin kohal 24-l etendusel ja nautisin neist viimset kui üht, sest alati oli midagi uutmoodi. Alo Kõrve võttis vist suisa eesmärgiks igal etendusel oma partnereid üllatada ja trupp reageeris rõõmuga. Kui rääkida publikust, siis enamjaolt oli tegu vanema põlvkonnaga, aga oli ka rõõmustavalt palju kooliõpilasi ja noori. Käis nii teatriinimesi kui muuseumide rahvast ja loomulikult oli mul ülimalt hea meel, et lavastus sai 2014. a muuseumide hariduspreemia laureaadiks. Olen lavastusest ja ka muuseumiteatrist pikemalt kirjutanud ajakirja Muuseum, kus koos Kerttu Männistega avaldasime artikli „Kogud rambivalguses“.

Aga tulles nüüd tagasi uue-vana vastasseisu juurde, siis eelpool kirjeldatud koostöö paigutus pigem traditsioonilise vana hea valdkonda. Olles seda lähedalt näinud, usun nüüd, et ka täiesti kaasaegse vormikeelega lavastus võiks teatri- ja muusikamuuseumi kontekstis kõnekaks saada. Kaasaegne tants on jõudnud mitme muuseumi seinte vahele, ka meie muuseumisse (Kaja Lindali „Kehameel“, Insightout Company 2015). Katsetatud on foorumteatri ja luguteatriga. Kui põnev võiks olla labürintteater muuseumis! Kui sobiv oleks tehnoloogiline teater teadusmuuseumis jne.

Seega, tundub, et saan oma isiku tervikuks kokku, kui suudan teatrimuuseumi keskkonda tekitada teatriajalugu käsitleva kaasaegses teatrikeeles kõneleva lavastuse. Üks samm selleni saab olema uus teatri- ja muusikamuuseumi püsiekspositsioon, mida loodetavasti näeb juba aasta lõpul. Ning ühe rohkem pead tõstev kultuurikorraldaja minus astub säravail silmil uuele väljakutsele vastu.