Praeguste aegade hääl

Singeri õmblusmasina seerianumber. 

Kui ma lugesin söögiteemalist blogikannet Ester Bardonelt, tuli mulle meelde mu enda kolme aasta tagune mõttelõng “Vanade aegade hääl”.
See tuletas mulle meelde, kui palju mõjutavad meid lapsepõlves meelde talletunud lõhnad, maitsed ja värvid ja kuidas mõni juhuslik hetk võib mälus vallandada terve tunnete tulevärgi.

Kolme aasta eest oli päikeseline päev, mäletan, et päike paistis ja ma vaatasin oma toa nurgas seisvat vana Singeri õmblusmasinat ning kirjutasin:
“Iga kord, kui ma hakkan pannkooke tegema, ütleb keegi minu peas vanaema häälega: “Iga muna kohta üks lusikatäis suhkrut ja üks veel kõigi peale kokku lisaks.” Saiataina sõtkumisel ütleb see hääl: “Silu tainas pealt ilusti siledaks, siis saad ilusa mehe.” Ja ma silun. Isegi siis, kui ma teen leivamasinaga tainast, käin ma kontrollimas, kas tainas on pealt ilus ja rõõmustan nagu laps, kui see on sile ja läikiv. “Rist tee peale, siis ei sega halvad vaimud taina kerkimist,” ütleb hääl ja ma teen. Viimane kord leivamasinaga küpsetades unustasin (vististi esimest korda elus) millegipärast risti teha ja tainas ei kerkinud.

Iga kord, kui ma õmblen, manitseb seesama hääl mind tikkust kontrollima ja õlitamata masinat üle vaatama: “Õli pane igasse kohta, kus aga auk on!” Ja ma panen. Ma kuulan tuttavate õmblusmasina häält ka ja kipun targutama, kui masin on õlitamata.”

Lisaks meenus mulle, kuidas ma just tol aastal olin vaimustunud sellest, et Singeril on andmebaas, kust masina peal oleva numbri järgi saab otsida, mis aastal see konkreetne õmblusmasin toodetud on. Ma olin kuulnud perekonnalegendi, et mu vanaema sai selle Singeri siis, kui ta oli 14-aastane, kuid millegipärast tundus mulle ebatõenäoline, et nii noor laps sai endale täiesti uue masina. Legendikohaselt oli ta olnud üksi kodus, ukse taha oli ilmunud õmblusmasinate müüja ja kui õhtul ülejäänud pere koju tuli, selgus, et laps oli järelmaksu peale masina ostnud, kuna soovis õmblejaks õppida. Hoolikalt nimekirju lugedes sain kinnitust, et nurgas vaikselt seisev Y-seeria iludus on 1935. aasta veebruari partiist. Mida see teadmine mulle andis? Võimendas vanade aegade häält.

“Kui ma olin väike, kaevas vanaema igal sügisel vanamoodsad veinipunased krüsanteemid peenrast välja, istutas nad rohelisse pange ja tõi koridori. Koridoris oli mulla ja värskete kleepuvate võrsete lõhn. Minu sünnipäeva aegu, detsembris, hakkasid krüsanteemid õitsema. See on siiani minu jaoks kõige armsam lõhn – külm, karge õhk, mis tuleb tuppa koridoriukse avamisel ja värskete krüsanteemiõite avanemise lõhn,” kirjutasin ma kolm aastat tagasi oma blogisse, ette kujutamata, et ma võiksin seda blogikirjet kunagi tsiteerida seoses akadeemilise kirjutamisega.

Tartus, 1979. aastal. Foto: erakogu.

Minu lapsepõlvepiltide albumites ei ole pilte söömisest. Võibolla seetõttu, et ma olin kärsitu ja ei püsinud paigal, võibolla ka seetõttu, et keegi ei tulnud selle pealegi, et pildistada midagi nii tavalist kui seda on laua taga istumine ja klimbisupi või praekartulite söömine. Pildistamiseks seoti ikka pidulik tutipael pähe ja kammiti juuksed ära, just nii nagu on näha 1979. aasta detsembris ühes väikeses Tartu äärelinna majas tehtud fotol, kus ma olen emaga koos telegramme ja sünnipäevakaarte uurimas. Lauanurgal on šokolaadist karu, mida ei tohtinud süüa, sest selliseid karusid oli harva saada ja neid pidi hoolega hoidma. Kui ma ei mäletaks, et ma harutasin salaja selle karu hõbepaberi alt lahti ja närisin tema varbaid, kuniks karu oli poole lühem, ei oskaks ma seda looma ehk fotol tähelegi panna.

Minu lapsepõlvepiltide albumites on pildid mängimisest. Liivakastis losside ehitamisest, kruusasel tänaval rattaga sõitmisest, hoovil kuningakroonidega uhkeldamisest. Kahju, et pildid hiigelkõrgete männipalgimägede ja sahisevate valge liiva hunnikute otsas ronimisest ning vanametalli laoplatsil veidrate stantsitud rõngaste loopimisest on vaid minu peas. Samas – kuniks ma suudan kirjeldada, ei ole need lood kadunud.

Kirjanik Neil Gaiman räägib ja kirjutab väga palju salapärasest asjast nimega “trigger” ja mulle on alati tundunud, et selle vasteks mingit igavat sõna, näiteks “käivitaja” kasutada on peaaegu et lubamatu. Trigger on nagu trikk, nagu sõrmenips, nagu võlusõna. Akadeemilise kirjutamise blogi on minu jaoks omamoodi trikiga trigger – miski, mis viib mind sammhaaval kuhugi edasi. Ma ei tea veel, kuidas see edasiliikumine mind või kedagi teist kirjutamise juures aidata saab, aga sügaval südamepõhjas on mul olemas teadmine, et asjad on maailmas omavahel seotud nagu meie blogisissekanded. Ma võiksin seda kutsuda “praeguste aegade hääl”.